I. PERIOOD – PÕLVA KESKKOOL (1950 – 1987)

Õppetöö nende 37 aasta jooksul toimus mitmes paigas:
Aastail 1950 – 1958 niinimetatud PUNASES JA VALGES MAJAS, mis tänaseks on taas eravaldused kooli vahetus läheduses Kesk tänaval

Alates 1959. aastast VANAS MAJAS EHK PEAHOONES

Alates 1963. aastast VASTSES INTERNAADIHOONES

Alates 1972. aastast JUURDEEHITUSES

Direktoritena töötasid sel perioodil:

• ELMAR LOODUS (1948 – 1950 november)
• VASSILI RAUK (1950 november – 1963)
• ELHARD TOOM (1963 – 1967)
• PAUL LEHESTIK (1967 – 1988)

Esimene direktor ELMAR LOODUS oli juhatanud Põlva Mittetäielikku Keskkooli 1948. aastast alates ning määrati 1950. a loodud Põlva Keskkooli direktoriks, kellena töötas sama aasta novembrikuuni, mil edutati Põlva HO juhatajaks.
Seejärel asus kooli juhtima VASSILI RAUK, kelle 13 direktoriksolemise aasta jooksul pandi alus rajooni suurimale keskkoolile ning lasti ellu esimesed 10 lendu, kokku 228 keskharidusega noort.

1954/55 alustas tööd kooli puhkpilli orkester Raimond Kubjase juhatamisel.

1958. a rakendus ka meie koolis kvalifikatsioonieksamiga lõppev tootmisõpetus 9.-11. klassides (tuginedes 1958. a vastuvõetud seadusele).

1958. a asus pioneeritööd juhtima vanempioneerijuht Asta Tagel, kes jäi pioneerimaleva ette 21 aastaks.

1959. aastal algas üleminek kohustuslikule 8-klassilisele haridusele, mis jõudis lõpule 1962/63. Võeti vastu uus õppehoone (ehk nn peahoone) 440 õpilasele. 1960. aastal said esimesed 22 lõpetajat koos küpsustunnistusega kaasa kutsetunnistuse traktoristi ja loomakasvatuse erialal.

Kalendaarseid tähtpäevi valmistas ette selleks kindlaksmääratud klass, kes oma juhataja toetusel ja abil viis läbi ka vastava ürituse.

1963. aastal asus kooli juhtima, esialgu direktori kohusetäitjana, senine matemaatikaõpetaja ja õppealajuhataja ELHARD TOOM, kes töötas koolijuhi kohal 1967. aastani, mil asus tööle HO inspektorina. Perioodil 1963-67 said “tiivad” lennud 11.-14., kokku 114 noort.

Kooli juhtkonda kuulusid: õppealajuhatajad Ester Piigli, Aleksander Kisand, Alfred Rämson. Klassivälise töö organisaatoriks oli õpetaja Laine Kõpp.

1963 – 1967 said koolist kaasa kutsetunnistuse 110 lõpetajat.
1963. a ehitajatelt vastuvõetud internaadihoone aitas leevendada õpilaste arvu pidevast kasvust tingitud ruumikitsikust, mille tõttu õppetöö toimus kahes vahetuses.
1966. a kaotati üldhariduskoolides kohustuslik tootmisõpetus, mis asendati polütehnilise tööõpetuseg.

1966. a toimus Keldrikaelas kooli I laulupidu.

1967. a tüüpõppeplaani raames asuti teostama õpilaste koormuste reguleerimist ja võeti kurss fakultatiivtundide arvu suurendamisele alates 7. klassist.
Regulaarselt toimusid kooli isetegevuse ülevaatused (muusikaõpetajad: Maret Tuha ja Ene Reima) ning esmakordselt viidi läbi kooli kujutava kunsti näitus (Lembi Olbri).

Aastaid 1967 – 1988 võib julgesti nimetada PAUL LEHESTIKU PERIOODIKS,

sest tema 21 tegevusaastat kooli direktorina on mitte ainult kõige pikem periood koolijuhina, vaid kahtlemata ka üks teguderohkemaid ja huvitavamaid aegu kooli elus. Karismaatilise isiksusena, hea inimestetundja ja psühholoogina suutis direktor Lehestik oma meeskondadega (õppealajuhatajad vaheldusid) kujundada ühes rütmis töötava kollektiivi, kelle ühise töö tulemusena saadeti ellu lennud 15 – 35, kokku 1315 noort inimest.

Õppealajuhatajateks olid sel perioodil Aleksander Kisand, Eha Tens kt-na, Agu Ojasoo, Ester Piigli, Olli Toom, Tiiu Kiudorv, Merle Pintson, Urve Järg.

Klassivälist tööd juhendasid: Alfred Rämson, Laine Kõpp, Maimu Peemot, Siivi Saare, Laine Kippari, Kauno Kõima, Merle Help (Pintson), Imbi Vent, kellest Laine Kõpp oli antud kohal pikima staaziga. Pioneerijuhina töötas Marie Juks.

Õppetöö tingimuste parandamisel tehti ära suur töö:

• 1967. a asus energiline direktor aktiivselt organiseerima (märtsis vastuvõetud määrusele tuginedes) šeflustööd majandite ja asutustega, kindlustamaks üleminekut kabinetsüsteemile, mis meie koolis jõudis lõpule 1975. a Vabariikliku tunnustuse osaliseks said tütarlaste tööõpetuse (õpetaja Heli Raidla) ja keemia (õpetaja Mall Tammvere) kabinetid.
• 1972.  a 1. septembril võeti vastu uus õppekorpus juurdeehituse näol, mille 573 uut õpilaskohta võimaldasid alustada õppetööd ühes vahetuses.

• 11. novembril 1972 võeti vastu täismõõtmetes võimla,

mis hoogustas sporditegevust koolis: avati käsipalli (Maie ja Johan Utt) ja kergejõustikuga (Heli ja Meinhard Kukli) tegelevad spordiklassid.

Kergejõustikuklass esindas Eesti koolisporti üleliidulistel võistlustel Orljonokis kahel korral,

kusjuures 1985. a tuldi tagasi üleliidulises konkurentsis võidetud auväärse teise koha ehk hõbemedaliga.

Süvendati ja arendati edasi kooli traditsioone:

Toimusid sõprusfestivalid Zarazai (Leedu), Koknese (Läti) ja Mozaiski (Leningrad) koolidega

Jätkus ülekooliliste laulu-ja tantsupidude läbiviimine väsimatu T. Kiudorvi eestvedamisel. Viimaseks jäi 10. laulu-ja tantsupidu kooli staadionil 13. mail 1988. a, mis toimus sõprusfestivali raames.

Aktiivselt töötasid kõik ühiskondlikud organisatsioonid: pioneerimalev (A. Tagel, S. Semm, M. Juks), kooli komsomolikomitee (Ü. Reitkam), A/Ü (S. Landsberg, E. Sass, A. Vana), kooli kehakultuurikollektiivi nõukogu (H.ja M. Kukli) ning lastevanemate komitee (L. Rennit, A. Täpsi.

Õppetöös

• lisandus sel perioodil senisele kahele medalistile veel 10 kulda ja 18 hõbedat
• oldi edukad aineolümpiaadidel rajoonis ja vabariigis
• rakendus haruõpetus keskkooli klassides, kus reaalklassis õpetati süvendatult matemaatikat, humanitaarklassis oli põhirõhk emakeelel ja kirjandusel
• töötasid õpetajate ainekomisjonid ja klassijuhatajate koondis, kus tegeldi õppe-ja kasvatustööga seonduvate probleemidega ning planeeriti õppeaasta ees seisvaid ülesandeid

Suuresti tänu direktor Paul Lehestiku tööle Johannes Käisi pedagoogilise tegevuse uurimisel, tutvustamisel ja propageerimisel, konverentside läbiviimisel, omistati koolile 1988. a Johannes Käisi austav nimetus. Siitpeale algas uus periood kooli ajaloos.