19.10.2020
Postituse autor: Haridus- ja Noorteamet (HARNO)
Mida teha, kui lapse rühmas või klassis õpib keerulise käitumisega laps, kes justkui segab teisi lapsi? Selline küsimus tekib paljudel lapsevanematel. Nõu annavad HARNO Lääne-Eesti büroo psühholoogid Iris Degtjov ja Merili Reimer.
Tänastest lasteaia- ja koolilastest vajab õppetöös püsivalt või ajutiselt lisatuge 20–30%. See tähendab, et igas kollektiivis õpib lapsi, kellel on mingil määral probleeme kas õppimise, käitumise või suhtlemisega.
Samamoodi on hilisemas elus. Meie lapsed peavad ka koolis, huviringides, seejärel juba tööelus, korteriühistus, poejärjekorras ja mujal tulema toime nii nende inimestega, kellega suhtlemine on lihtne ja nauditav, kui ka nende inimestega, kellega lävimine on väljakutse.
Loomulikult on igal vanemal õigus otsustada, millises lastekollektiivis tema laps käib, kuid tõenäoliselt ei ole lasteaia vahetamine lahendus, sest pole olemas kollektiivi, kus mittemingisuguseid probleeme ei esine. Jätkusuutlikum plaan terveks eluks on õppida koos erinevate inimestega toime tulema.
Lapse toetamise viisid haridussüsteemis
Alustuseks teeme selgeks, millised on nende 20-30% haridusteel lisatuge vajavate laste toetamise võimalused.
Lisatuge vajava lapse märkamine ja esmane toetamine on tema vanemate ja õpetaja ülesanne. Kui perekond ja õpetaja leiavad, et laps vajab professionaalset abi, siis tuleb pöörduda lasteaias töötavate või lasteaiale teenust pakkuvate tugispetsialistide poole. Nimelt on igal kohalikul omavalitsusel kohustus pakkuda abi vajavale lapsele tasuta psühholoogi, sotsiaalpedagoogi, eripedagoogi ja logopeedi teenust.
Kui vanemad, lasteaed, kool, tugispetsialistid või omavalitsus vajavad edasisi nõuandeid või erapooletut hinnangut, kuidas last toetada, saab pöörduda riiklikku õppenõustamise süsteemi – Haridus- ja Noorteameti Rajaleidja võrgustiku poole. Meie õppenõustajad selgitavad välja, mis lapse probleemi põhjustab, ja annavad nõu, kuidas tema õpet ja kasvatust korraldada.
Mõnikord on abi lihtsatest ümberkorraldustest rühmas, teinekord on tark palgata rühma õpetaja assistent või vajab laps isiklikku tugiisikut. Harvem on lapse huvides jätkata õpet erirühmas.
Rajaleidja ülesandeks on tasuta nõustada ja toetada ka õpetajaid, kelle jaoks käitumisprobleemiga lapse õpetamine nii, et selle kõrvalt ka teistele lastele piisavalt tähelepanu jaguks, on pingeline.
Kui tundub, et lapse käitumist põhjustab mõni terviseprobleem, näiteks psühhiaatriline häire, siis suuname lapse arsti poole. Kui aga tundub, et perekond vajab lapse huvidest lähtuvate otsuste tegemisel abi, siis kaasatakse lastekaitse.
Lahendus algab mõistmisest
Mida saavad aga teha teised lapsevanemad? Kui rühmas on agressiivne laps, kes sinu lapsele regulaarselt haiget teeb, siis tuleb sellest kindlasti rääkida õpetajaga, vajadusel järgmiseks lasteaia juhtkonnaga, vajadusel järgmiseks juba lasteaia pidajaga (enamasti on selleks kohalik omavalitsus). Nende ülesanne on korraldada käitumisprobleemiga lapsele eelpool mainitud abi ja tugi ning tagada teiste laste turvalisus.
Kui probleemist on teada antud ja sellega juba tegeletakse süsteemselt, on veel üks väga oluline asi, millega saavad lahenduse leidmisele kaasa aidata ka kõik käitumisprobleemiga lapse rühmakaaslased ja nende pered. See on mõistmine.
Mitte ükski nelja-aastane laps ei käitu halvasti sihilikult – eesmärgiga kellelegi haiget teha (tema aju ei ole veel suuteline nii keerukat plaani välja mõtlema). Lapse käitumisel on põhjus, mis vajab täiskasvanute abiga märkamist, mõistmist, lahendamist.
Isegi, kui esmapilgul ei ole lapse soovimatul käitumisel mittemingisugust põhjust, võib lähemalt uurides selguda, et laps ägestub kindlate tegurite tõttu: nt ei saanud olla järjekorras esimene, keegi vaatas talle liiga kaua otsa, kaisuloom jäi koju, kõht oli tühi, uneaeg napp jne. Levinumad põhjust, miks lasteaiaealine laps käitub agressiivselt, on näiteks lasteaiastress või -ärevus ning kehva kõneoskus, mille tõttu laps lihtsalt ei oska ennast teisiti väljendada. Põhjuseks võivad olla ka näiteks lapse ereelus toimunud sündmused, mis tekitavad tugevaid tundeid, mida laps ei oska teisiti väljendada. Harvem ka käitumishäired nagu aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Võimalikke põhjuseid on kümneid, kui mitte sadu.
Seega – laps ei ole probleemne, vaid lapsel on probleem. Ta vajab abi.
Hukkamõistvat suhtumist mõistvaga asendada aitab enese seadmine probleemiga lapse või tema perekonna kingadesse. Mõelge vaid – kui lisatuge vajava lapse kõrval õppimine on keeruline, siis ise lisatuge vajav laps (või tema pereliige) olla on veel kordades keerukam! Näiteks räägitakse meedias päris palju sellest, kui raske on õpetajatel ja kaaslastel tulla toime aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsega kollektiivis, kuid väga vähe räägitakse sellest, et kui raske on olla laps, kes ei suuda oma tundeid ja käitumist kontrollida isegi siis, kui ta seda väga tahab, ning kelle peale seetõttu pidevalt viltu vaadatakse.
Vanemate positiivne eeskuju
Täiskasvanute mõistvast suhtumisest on kasu nii probleemiga lapsele kui ka kõigile teistele lastele.
Lasteaias toimuvast oma lapsega rääkides kuula lapse mure ära, ära pisenda lapse tundeid (ah, see pole ju mingi probleem), vaid anna selge signaal, et mõistad teda (kindlasti oli sul väga paha tunne, kui Timo sinu peale karjus, ma saan sinu murest täiesti aru). Samas juhi vestlus selle peale, et ka teine laps ei ole paha, vaid kõik inimesed vihastavad vahel, kuigi nad seda tegelikult ei taha teha – mõni rohkem, mõni vähem. Rääkige läbi, mida sellistes olukordades teha: paluda õpetaja abi, mitte nokkida või norida tunnetega hädas kaaslast.
Kui teised vanemad suhtuvad lapse rühmakaaslasesse negatiivselt (näiteks kodus oma lapse kuuldes arutades, et teine laps või pere on ikka väga probleemne), siis võtab laps vanemate suhtumise üle ja rühma kaasa. Sellise suhtumisega vanemate eeskujul hakkavad ka teised lapsed probleemiga last tõrjuma. Teiste laste tõrjuvad pilgud ja valusad märkused aga süvendavad probleemi, näiteks muudavad agressiivselt käituva lapse veelgi agressiivsemaks.
Tihtilugu ongi rühmakaaslased need, kes käitumisprobleemiga last agiteerivad. Nad ei tee seda paha pärast – lastele on loomuomane vajutada huvi pärast nuppe, mille vajutamisele järgneb reaktsioon. Lapsed võivad väga kiiresti, juba enne täiskasvanuid märgata, milline tegevus mõne lapse endast välja ajab, ja nad võivad seda meelega teha, sest kaaslase reaktsioon on huvitav.
Seega – probleemiga lapse häbimärgistamise ja seeläbi probleemi süvendamise asemel peame õpetama oma lapsi, kuidas teistmoodi käituvat mõista ja toetada.
Tunnetega toimetulekut tuleb õppida
Nii nagu me ei oota aastaselt lapselt jalgrattaga sõitmist, ei saa me oodata nelja-aastaselt emotsioonide teadlikku juhtimist. Oma emotsioonide juhtimise ja teistega suhtlemise oskuseid tuleb sarnaselt rattasõidule õppida. Mida enam harjutada, seda sujuvamaks ja nauditavamaks sõit läheb.
Oma tunnete juhtimise ja suhtlemise oskuseid õpitaksegi kõigis lasteaedades. Kuid kui rühmas on probleeme impulsiivse lapse või lastega, võib panna nende oskuste õpetamisele tavapärasest veelgi enam rõhku.
Näiteks võib korraldada rühmas regulaarseid vestlusringe psühholoogiga, kes õpetab lastele eakohasel viisil oma tunnete mõistmist ja tunnetega toimetulemist, sõbra tunnete mõistmist ja sõbra toetamist, rahunemisviise. Kasutada võib abivahendeid nagu emotsioonide kaarte või emotsioonide joonistamist.
Rühmas saab leppida kokku, mida teha, kui tuleb paha tuju. Näiteks, et viha tundes tuleb öelda õpetajale ja minna kindlasse kohta rahunema. Kui laps suudab juba ära tunda, et pinges lihased ja kuum tunne tähendavad vihane olemist, ja laps teab, mida ta seda tundes tegema peab, siis suudab ta ajapikku aina enam ennetada negatiivseid reaktsioone – näiteks vihastamise tõttu kaaslase löömist.
Väga hea nipp on seada rühmaruumis sisse koht (nt rahunemistelk), kuhu igal lapsel on vajadusel võimalik minna, et konfliktisituatsioonist eemalduda, rahuneda ning ennast ja teisi negatiivsest reaktsioonist säästa. Kõik lapsed saavad leppida kokku, et kui kellelgi on vihane tunne ja ta läheb rahunemistelki, siis teda seal ei tülitata.
Sellised konkreetsed juhised, kuidas käituda enda ja teiste erinevate tunnete korral, pakuvad kõigile lastele turvatunnet.
Rühmas kokkulepitud tunnetega toimetuleku viise saab iga pere kodus harjutada. Uute oskuste kinnistumine võtab lastel aega!
Üksteise mõistmist toetavad ka näiteks „lillade karude koosolekud“ (mida kasutatakse programmis „Kiusamisest vabaks“), kus karu silmade läbi saab kaaslasi ja nende vajadusi paremini tundma õppida ja rohkem aimu sellest, mis kellelegi meeldib ja mis ei meeldi, mis vihastab, teeb kurvaks jne. Seeläbi kasvab ka empaatia kaaslase vastu ja püüe tema vajadustega arvestada.
Lapsevanemad ei saa küll ise rühmas tunnete juhtimist õpetada või rahunemisnurgakest sisse seada, kuid ka lapsevanemad saavad algatada ideid, pakkuda neid võimalusi lasteaiapersonalile välja, aidata kaasa näiteks telgi rühma leidmisele või soetamisele jms.
Oluline on lahenduste otsimisel ja rakendamisel rääkida sellest, et tugevaid tundeid kogevad kõik inimesed, kõigil lastel on tarvis õppida oma tunnetega toime tulema ning teisi inimesi mõistma, et mitte sildistada konkreetseid lapsi.
Muutused algavad endast
Lõpetuseks tasub meenutada stseeni Nukitsamehest, kus Nukitsamees, olles Iti olemise igal võimalikul moel raskesti talutavaks teinud ning seeläbi Iti halvakspanu kogenud, viskas Itile heinu juustesse. Sellele ei järgnenud Itilt ootuspärast käitumist – Iti jätkas hoopis Rätimehe meisterdamist Nukitsamehest välja tegemata, mistõttu loobus ka Nukitsamees Iti
kiusamisest ja asus Rätimehe meisterdamist uurima.
See lugu meenutab meile üht olulist tõde elus: me ei saa muuta teisi inimesi ja nende käitumist, kuid me saame muuta iseennast ja enda käitumist. Kui me muudame iseenda käitumist, siis muudame me seeläbi ka keskkonda, kus teised toimetavad, ning muutunud keskkonnas hakkama saamiseks tuleb ka teistel oma käitumises midagi muuta.
Hea nipp: oskuste õpe
Üks uus ja huvitav lähenemisviis laste probleemide lahendamisele on oskuste õpe.
Selle meetodi puhul ei sõnastata lapse käitumist probleemina, vaid oskuse puudumisena. Korraga võetakse ette ühe konkreetse puuduva oskuse õppimine. Eesmärgid seatakse realistlikud.
Näiteks: selle asemel, et öelda „Timol on probleem, ta segab teisi lapsi unejutu ajal“, ütleme hoopis „õpime ära unejutu kuulamise oskuse“. Eesmärk on konkreetne (õppida unejutu ajal rahulikult kuulama), mitte üldine ja lapsele raskesti hoomatav (õppida üleüldse hästi käituma). Kasutusel on preemiasüsteemid (nt kleepsutabel).
Kui üks oskus on selge, saab võtta ette järgmise – näiteks söögilauas vaikselt olemise ja rahulikult söömise oskuse.
Teatud lapsel puuduva oskuse õppimisega võib tegeleda ka terve kollektiiv koos: meie rühm õpib sel nädalal unejutu kuulamise oskust. Sel moel on lapsed võrdses olukorras, kellegi peale näpuga ei osutata, probleemselt käituv laps saab kogeda suuremat ühtekuuluvust kaaslastega, mis aitab vähendada tema tõrjutust jne. Ning enamasti räägime ju oskustest, mille õppimisest ongi kasu kõigile lastele.
Vaata lähemalt: Ben Furman „Oskuste õppe käsiraamat“
